Millal on ettevõtte hindamine vajalik?
Formaalset hindamist, mida on korrektsem nimetada väärtuse määramiseks, soovitakse juhul, kui on vaja teoreetilist numbrit, peamiselt mõne juriidilise toimingu tegemiseks. Teisel juhul vajatakse hindamist, kui saadud numbrit kasutatakse mõne reaalse tehingu läbiviimiseks. Sel puhul on tegemist indikatiivse hindamisega.
Formaalne hindamine on kui ettevõttega seotud isikutel on mõne formaalse toimingu kinnitamiseks, testimiseks, võrdlemiseks vaja eksperdi või kõrvalseisja arvamust objekti väärtuse kohta. Formaalne hindamine ongi teiste sõnadega väärtuse määramine. Tüüpilisemad olukorrad on järgmised:
– aktsionäride omavahelised ringimängimised või vaidlused;
– vähemusaktsionäride väljaost;
– töötajate motivatsiooniskeemide või pensioniplaanide koostamine;
– grupisisesed väärtuse määrangud (kontserni auditeerimisel);
– pärandused;
– perekondlikud varaga seotud toimingud (omaniku surm, lahutus);
– ka selleks, et endal on huvitav teada (kõrvalseisja arvamus).
Siinkohal tasub tähele panna, et auditeerimine ja äriplaanides kasutatavad arvutused ei ole hindamine. Kuid mõlemal juhul võib tegelikku hindamist vaja minna, kui on tarvis toimingutele (auditeerimisele või äriplaani koostamisele) kommertsväärtuslikku sisu anda.
Indikatiivsed hinnangud peaksid andma tellijale või tehingu osapooltele aimu ettevõtte võimalikust „tegelikust“ hinnast ehk turuväärtusest. Indikatiivsed hinnangud ongi võimaliku hinna leidmised. Tüüpilisemad olukorrad kus hindamine onhädavajalik:
– M&A tehingud – ost, müük;
– MBI;
– ühinemised, jagunemised;
– finantseerimised, investeeringute kaasamised;
– uute aktsionäride kaasaminsed; aktsiakapitali muutmised.
Kõik need tehingud, mida tehakse ettevõttest väljapoole, võõraid kaasates ja avatud turul olles, läbivad alguses ja mitu korda tehingu jooksul erinevaid hindamisi.