Kas on tulnud ette aegu, kui on bilansis vabu rahalisi vahendeid, mida otseselt (ega ka kaudselt) pole äritegevuseks ega muuks otstarbeks vaja? Omanikud pole kasumit välja võtnud, ega investeerinud. Eks vastavat “säästmist” on soodustanud ka meie maksusüsteem. Üldiselt peetakse sellist olukorda ettevõtte väärtust ja hinda vähendavaks teguriks. Öeldakse, et keegi raha rahaga ei osta või seatakse kahtluse alla ettevõtte omaniku majandamisoskus, et ta pole osanud vabale rahale rakendust leida.
Kuid Covid on vabale rahale hoopis kulda väärt tähenduse andnud. Vaba raha, säästud ja kõrge likviidsus on põlu alt au sisse tõusnud. Ettevõtted, kellel on üleliigseid ja likviidseid vahendeid, said endale kriisi puhkedes lubada pikemat järgimõtlemise aega ja naudivad tugevamat positsiooni uue olukorraga kohanemisel. Mis kõige tähtsam, kui vaba raha jätkub ka muutuste tegemiseks ja investeerimiseks uude olukorda, siis on võimalik mitu kärbest ühe hoobiga lüüa – teadmatus kriisiolukorras kergemini hingata ja operatiivsemalt panustada tulevikku. Lisaks võib vabadest vahenditest olla kasu oma finantsaruannete tuunimisel, et erinevatele toetustele kvalifitseeruda.
Vaidlust tekitab siiski, kas vaba raha olemasolu ja selle pööramine investeeringuks sellises ettenägematus olukorras on targa konservatiivse majandamise tulemus või pelgalt õnnelik juhus? Kas raha koguti mingil muul kasutusotstarbel või oli tõesti tegemist laiskuse ja oskamatusega? Vastus peitub nagu ikka tulevikus, mitte faktis et ettevõttel vedas. Tähtis pole, et firmal oli juhuslikult õigel ajal vaba raha, vaid see mis selle rahaga tehti. Kui raha kasutati eriolukorra pehmendamiseks või tulekahju kustutamiseks, siis on kasutus endiselt väärtust mitte tõstev . Kui raha kasutati äritegevuse pööramiseks, uue kauba turule toomiseks või positsiooni tugevdamiseks, siis võib Covidile aitäh öelda. Igal juhul on praegu aeg kus väga tulevikku ei vaadata, vaid hoopis hingatakse kergendatumalt kui on sülle kukkunud planeerimata kingitus ja on kontol väljavõtmata kasumit.