Esimene investeering tehakse ettevõtte asutamise, käivitamise ja ellujäämise etappides. See on investeering ettevõtte elujõilisusse. See on loomulik investeering, mille tegemata jättes alustav ettevõte arvatavasti ei käivitugi. Valdavalt ei ole väikeettevõtte puhul esmane investeering ainult rahas mõõdetav. Alginvesteeringut tehes on töö, peremees ja investor kõik läbisegi üks ja seesama. Algataja-omanik maksab raha, teeb tööd ja käitub peremehena, saamata mitte midagi rahas mõõdetavat selle eest vastu. Nii see peabki olema, kõigiga on olnud niisamuti. Ettevõtja ei tee oma ettevõttes tööd. Isegi siis mitte kui ta on töömesilase tüüpi ja võtab ettevõtet kui töökohta.
Teine investeering tehakse stabiliseerumise etapis. Ettevõte töötab, loodetavasti toob omanikele juba raha taskusse ning võib-olla on isegi tagasi tootnud mõningaid asutamisaegade kulusid. Kui on tagasi tootnud, siis neid võib lugeda investeeringuteks, kui pole tootnud, siis on need olnud kulud. Stabiilsuse perioodil on peamine investeering äriarendus. Peremees hakkab jõudu koguma ja töötegemise lust hakkab kaduma. Eesmärgiks muutub ettevõtte tugevamaks muutmine ja selle väärtuse tõstmine. Teine investeering on juba päris investeeringu nägu.
Kolmas investeering tuleb teha selleks, et tagada jätkusuutlikus. Et ettevõte peaks vastu, kestaks ja teeniks tagasi esimesed kaks investeeringut ning lisa ka veel juurde. See on investeering väärtuse hoidmisesse ja kasvatamisse. Niimoodi mõtleb ja teeb kolmanda investeeringu investori mentaliteediga ettevõtja.
Aga sellega pole veel kõik. Nagu me teame, on ettevõte elusorganism ja alustamine jälle uuesti ja uuesti otsast või kuskilt vahepealt, on paratamatus. Investeeringud ei pruugi osutuda tootlikeks ja väärtus ei pruugi tõusta.